RB Kuz Muz — Kuldne sügis

Ah, tootav oma aega, siis kui valgeks läheb kuu.
Mina liigun oma rada, seltsiks ainult tuul ja puu.
Sügis sosistab mul kõrva, lehed langevad kui kuld.
Terada on pime kõrval, keegi ei saa süüdata tuld.
Kuldne sügis, karge loojang, Eestimaa on jäänud unne.
Tuulehoog siin laulab valjusti, toob mul kurbust,
Toob mul õnne.
Pilvede vahelt kaob viimne kiir,
Rändlinnud teele läinud on vist.
Koduaknas paistab tuttav piir, ootan esimest härmatist.
Sammud läbi märja rohu, vihmapiisad naerun külmad.
Selles vaikuses on rahu, mis meil soojendab siin silmad.
Männimets on tume ränk, raba järv on peegel sile.
Sügispäeva lõpp on käng, aga öö on tähtedele.
Kuldne sügis, karge loojang, Eestimaa on jäänud unne.
Tuulehoog siin laulab valjusti, toob mul kurbust,
Toob mul õnne.
Pilvede vahelt kaob viimne kiir,
Rändlinnud teele läinud on vist.
Koduaknas paistab tuttav piir, ootan esimest härmatist.
Aeg peatub hetkeks siin, talv on ukses, ma tean.
Kuid see sügisene viis on parim, mida meeles pean.
Tuul ja puu, valge kuu, minu rada, sügis ootab oma aega.